Mihhail Lermontov- "Lähen üksi välja maantee peale" (3)

Tõlge: C. M. Redlich Valguse lisaleht nr 8, 19. november 1887, lk 2. Выхожу один я на дорогу; Сквозь туман кремнистый путь блестит; Ночь тиха. Пустыня внемлет Богу. И звезда с звездою говорит. Lähen üksi välja maantee peale: Läbi udu läigib liiva tee; Vaikne öö; nõmm kuuleb Looja heale, Tähega seal räägib täheke. Taeva süles pühandus ja ime! Maailm hingab sini hiilguses… MIks mu süda nõnda haige, raske: Ootan mõnda? Olen leina sees? Ootus ei mu südamesse mahu, Ei ma kurda, mis on mööda läind; Otsin vabadust ja hinge rahu, Oleks unustus ja uin kõik viind…. Уж не жду от жизни ничего я, И не жаль мне прошлого ничуть; Я ищу свободы и покоя! Я б хотел забыться и заснуть! Ei ma tahaks tunda surma võimu, Igaveste sooviks uinu’ nii, Et mull ihus liikmas elu vaimu, Et ma vaikselt, tasa unes hingakski; Ja et ööl ja päeval kõrva laulaks Mulle armastust üks magus heal. Et mu üle kahinaid ma kuulaks Halja tamme ladvast haua peal. Чтоб всю ночь, весь день, мой слух лелея, Про любовь мне сладкий голос пел, Надо мной чтоб, вечно зеленея, Тёмный дуб склонялся и шумел. Ja et ööl ja päeval kõrva laulaks Mulle armastust üks magus heal... Надо мной чтоб, вечно зеленея, Тёмный дуб склонялся и шумел...